Pikaajaline ökoloogiline reostus halva biolagunevuse tõttu
Kasutuselt kõrvaldatud plastpudelite lagunemine looduslikus keskkonnas võib võtta 200–500 aastat. Suured kogused valesti äravisatud pudeleid põhjustavad "valge reostuse", rikkudes linnamaastikke ja loodusmaastikke.
Mulda sattuvad killud takistavad põllukultuuridel vett ja toitaineid imamast, mille tulemuseks on põllumajandusliku saagikuse vähenemine. Lisaks kulutab nende pudelite prügilasse viimine pikas perspektiivis maad ja võib põhjavee saastuda.
Ookeanidesse sattuvad plastpudelid ohustavad mereelustik; vähemalt 276 mereliiki kogu maailmas on dokumenteeritud, et nad surid pärast plastprügi allaneelamist. Pärast väiksemateks osakesteks lagunemist võivad need plastid liikuda ka toiduahelas ülespoole.
Mikroplasti tervise- ja keskkonnariskid
Kasutamise, kulumise või valguse käes viibimise ajal eraldub plastpudelitest pidevalt mikroplasti osakesi, mille läbimõõt on alla 5 millimeetri. Inimesed, kes joovad regulaarselt plastpudelitest, võivad nädalas alla neelata kuni 5 grammi mikroplasti, mis on ligikaudu sama suur kui krediitkaardi kaal.
Need mikroplastid võivad tungida läbi inimese hematoentsefaalbarjääri ja akumuleeruda arterites, suurendades selliste seisundite nagu südamehaiguste ja insuldi riski. Samuti võivad need kujutada endast potentsiaalset ohtu loote ja laste arengule.
Suur ressursi- ja energiatarbimine tootmises
Plastpudelite peamine tooraine on naftapõhine sünteetiline vaik. Ühe tonni PET-plastpudelite tootmiseks kulub ligikaudu kuus tonni naftat, mistõttu on need tooted, mis sõltuvad suuresti fossiilkütustest.
Tootmisprotsess tekitab märkimisväärseid kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Kogu elutsükli jooksul on plastpudelite süsiniku jalajälg oluliselt suurem kui korduvkasutatavate pakendite (nt klaas- või metallmahutite) oma, mis suurendab süsinikdioksiidi heitkoguste koormust.

